Paradiisi ja kuristiku serval

Vahel heidan ma voodisse, tõmban teki üle pea ja mõtlen, nagu mõtles üks tegus vanaproua ühes poola filmis: “Nüüd küll aitab, nüüd suren ma ära!”. Aga kui juba tema tõusis üles ja kärkis endaga “Loll vanamoor, mis sul ometi arus on!“, siis mis veel minust, noorest  rahutust hingest, rääkida. Lõpuks läheb ikka oodates kõht tühjaks või on vaja kemmergusse minna. Niipalju mul seda kannatust ongi.
Vahel lihtsalt tahaks ennast tükkideks rebida, et kõik saaks tehtud, kõik teed käidud ja võimalused kasutatud. Ma lihtsalt ei oska siit valida!